President RT Erdoğan on taas Rootsi ja Soome NATO liikmelisuse vastu

Pole üllatav, Türgi president RT Erdoğan teatas eelmisel reedel, et on vastu Rootsi ja Soome liitumisele NATO-ga, seda hoolimata Stockholmi ja Helsingi hiljutistest jõupingutustest Türgi võimude nõudmiste täitmiseks. Nagu varemgi, põhjendab riigipea oma otsust, mis takistab kahe Skandinaavia riigi ühinemist Atlandi alliansiga, kuna see nõuab häälte ühehäälsust, kahe riigi varjupaigaküsimustes järgitava poliitikaga, eriti aga seoses teatavate Türgi Töölispartei liikmetega või Ankara poolt selleks määratud liikmetega, aga ka jutlustajate Fethullah Güleni, president Erdoğani vastase toetajatega, keda Türgi ametivõimud süüdistavad katkestatud riigipöördekatse põhjustamises. 2016. Türgi presidendi jaoks oleks küsimus selles, et vältida sama vea reprodutseerimist, nagu Kreeka ühinemisel Atlandi alliansiga, järgides teksti, et kaks riiki ühinesid ühiselt NATO-ga 18. veebruaril 1952 ja et Türgil polnud siis õigust Ateena liikmelisuse vastu.

Hetkel ei ole president Erdoğani reedel tehtud teadaandele ametlikku reaktsiooni ei Valgest Majast ega ka teistest Euroopa pealinnadest filtreeritud. Rootsi ülemkohus lükkas aga eile tagasi Ankara ajakirjanik Bulent Kenesi väljaandmise taotlus, opositsioonilise päevalehe Zaman daily endine peatoimetaja, mitu aastat eksiilis Stockholmis. Argument, mille Rootsi võimud esitasid Rootsi kohtusüsteemi sõltumatuse kohta, mis on president Erdoğani jaoks ilmselt ebaselge, ei veennud selgelt Türgi võime, kes avaldasid tugevat protesti. Siiski pole kahtlust, et Rootsi võimud olid sellist tulemust ette näinud, kuna Ankara väljaandmistaotlus oli vastuolus Rootsi seadustega ning oli väga ebatõenäoline, et Rootsi ülemkohtu kohtunikud saaksid sellele loa anda.

Bulent Kenesi juhtum paljastab aga tõelised Türgi ambitsioonid. Tõepoolest, kuigi algselt oli Ankara teatanud, et kavatseb saavutada mitukümmend "terroristi" väljaandmist Stockholmist ja Helsingist, algatasid Türgi ametivõimud tegelikult vaid ühe ametliku nimelise menetluse, mis on rohkem ajakirjaniku suhtes, teades väga kindlalt, et eduvõimalused olid väikesed. Teisisõnu, president Erdogani esitatud argumendid kahe Skandinaavia riigi keeldumise kohta NATO-ga ühinemast olid algusest peale väga vähe olulised ja olid seetõttu vaid peibutised, mille eesmärk oli varjata Ankara tegelikke eesmärke, eriti mis puudutab NATO-ga liitumist. Ameerika ja Euroopa sanktsioonid teatud kaitsetehnoloogiad, mis võimaldavad riigil jätkata oma ambitsioonikaid sõjavarustuse programme, vaid ka saavutada heatahtlik lääne neutraalsus seoses Erdoğani ambitsioonidega Süürias, Iraagis ja Kaukaasias, samuti de facto neutraalsus pingete suhtes Ateenaga.

75% sellest artiklist on jäänud lugeda,
Sellele juurdepääsuks tellige!

Les Klassikalised tellimused pakkuda juurdepääsu
artiklid täisversioonisja ilma reklaami,
alates 6,90 €.

Uudiskirjaga registreerumine